E-ITSPEA

 IT professionaal tänapäeva Eestis Eestis on tööturg ja IT-sektor üldiselt meie väikese riigi kohta üpriski suur. Mistõttu on IT-alal töötavaid inimesi valdavalt palju ja tuleb pidevalt juurde. Mida siis on tänapäeva Eestis vaja, et olla professionaal IT valdkonnas. Minu silmis on Eesti mõistes üheks tähtsaimaks punktiks haridus, mitte just eelkõige diplom, mis on kindlasti ka väga oluline, aga pigem just fakt, et inimene on lisaks iseõppimisele IT valdkonda õppinud ka mõnes haridusasutuses. See teadmine kindlasti mõjutab tööandjaid valides omale töötajaid. Kuid nagu kursuse materjalides oli õeldud, siis haridus üksi ei tee inimesest veel professionaali. Teine väga oluline aspekt on töökogemus ja millistes firmades on see töökogemus saavutatud. Leian, et kui inimene on töötanud mõnes suuremas IT ettevõttes mõnda aega, siis on väga paljud teisedki firmad tema palkamisest huvitatud ning Eesti mõistes annabki see mingis mõistes professionaali mõiste. Kindlasti on sarnaselt oluline ka töök

 Copylefti mõju litsentsivalikul Copyleft nõuab, et tuletatud loomingut edastataks samade tingimuste alusel, sellest tulenevalt eristatakse litsentse nende mõjude "tugevuste" poolest. Sellest artiklis tulebki juttu erinevate vabade litsentside copylefti tugevuse mõjust litsentsivalikule. Alustame kõige tugevama copyleftiga litsentsist ehk AGPL -ist, Free Software Foundation (lühend FSF) soovitab seda litsentsi kasutada kõikidel vabavara programmidel, mis töötavad serveritel üle võrgu, seda just seetõttu, et AGPL loeb levitamiseks ka võrgu kaudu kasutamist ning täidab seega ära olulise augu, mis on GPL-is. See auk ongi üks põhilisi AGPL-i loomise põhjuseid ehk vältida probleeme, mis võiksid arendajaid mõjutada üle võrgu töötavate vabavara programmide kasutamisel. Lisaks tooksin välja, et AGPL on GPL-i modifitseeritud versioon ja neid eristabki litsentsi levimine üle võrgu kasutatavatele programmidele. Copylefti tugevuselt järgmine litsents ongi eelnevalt mainitud GPL või GNU

Praeguste autoriõiguste reformimine Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamat " The Case for Copyright Reform " keskendub autoriõigusseadusele ja pakub mitmeid lahendusi autoriõigusseaduse reformimiseks. Esimese punktina toovad raamatu autorid välja moraalsete ehk isiklike õiguste kehtima jäämise ehk mitte kellelgi peale õige autori ei ole õigust saada tunnustust tema loomingu eest, mis on väga mõistlik ja loogiline, sest miks peaks keegi saama tunnustust millegi eest, mida ta ei ole loonud. Ehk autorile jäävad kõik tema isiklikud õigused alles muutmata kujul. Teiseks tuuakse välja mõte, et indiviidide vaheline mitte tulutoov teoste jagamine peaks olema tasuta ning tasuline peaks olema ainult kommerteesmärkidel jagamine. Näitena tuuakse raamatus veel välja peer-to-peer andmete jagamine inimeste vahel, mis on heaks näiteks andmete mittetululistel eesmärkidel jagamisele. Ma leian et selline idee on väga hea ja toetan seda, aga ilmselt on selle teostamine üsnagi raske kuna k

 Ole inimene Virginia Shea raamatu "Netiquette" esimene käsk kümnest on pealtnäha vägagi loomulik ja iseenesestmõistetav - ole inimene (remember the human), sellegipoolest ei saa paljud selle järgimisega hakkama. Põhjuseid, miks seda reeglit kiputakse unustama või eirama on mitmeid, millest mõned olulisimad toon ka välja. Esiteks ei saa kindlasti mööda vaadata interneti kasutajate vanuselisest erinevusest, internetis suhtlevad tihtipeale üksteisega väga erineva vanusega inimesed, mis aga võib viia selleni, et üks osapool suhtleb teisega viisil, millest see teine väga hästi aru ei pruugi saada või isegi sellest haiget võib saada, näiteks mõnda nalja tehes, mis teatud vanuses inimeste arvates on humoorikas ei pruugi aga teise vanusegrupi jaoks üldse niivõrd naljakas olla. Samuti tuleb rääkida ka täiskasvanulikkusest käitumisest, paljud interneti kasutajad on lihtsalt niivõrd noored, see muidugi ei tähenda, et mõned noored ei võiks olla täiskasvanulikud, vaid asi on pigem selles