06. Tants intellektuaalomandi ümber

Praeguste autoriõiguste reformimine

Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamat "The Case for Copyright Reform" keskendub autoriõigusseadusele ja pakub mitmeid lahendusi autoriõigusseaduse reformimiseks. Esimese punktina toovad raamatu autorid välja moraalsete ehk isiklike õiguste kehtima jäämise ehk mitte kellelgi peale õige autori ei ole õigust saada tunnustust tema loomingu eest, mis on väga mõistlik ja loogiline, sest miks peaks keegi saama tunnustust millegi eest, mida ta ei ole loonud. Ehk autorile jäävad kõik tema isiklikud õigused alles muutmata kujul. Teiseks tuuakse välja mõte, et indiviidide vaheline mitte tulutoov teoste jagamine peaks olema tasuta ning tasuline peaks olema ainult kommerteesmärkidel jagamine. Näitena tuuakse raamatus veel välja peer-to-peer andmete jagamine inimeste vahel, mis on heaks näiteks andmete mittetululistel eesmärkidel jagamisele. Ma leian et selline idee on väga hea ja toetan seda, aga ilmselt on selle teostamine üsnagi raske kuna kindlasti leitakse viise, kuidas saaks andmeid jagada tululiste eesmärkidega ehkki see näiks kui mittetululine jagamine, seetõttu olen ma selle teostuse suhtes veidi skeptiline. Kolmandana tuuakse välja autoriõiguse kaitse pikkus, mis on hetkel autori eluaeg ja 70 aastat pärast tema surma, raamatus nimetatakse seda absurdeks ja soovitakse seda vähendada 20 aastani pärast teose väljastamist, et muuta teosed kättesaadavamaks üldsusele ja teha need investorite jaoks ahvatlevamateks. Mõte on iseenesest hea, ent jällegi ma kahtlen kas selline seadusemuudatus kunagi ellu viiakse, sest tänapäevases ühiskonnas mängib raha väga olulist rolli ja selle aja vähendamine tähendaks autoritele tulu vähenemist. Neljandaks mainitakse nii öelda kindlate omaniketa teoste probleemi ehk kui mingil teosel puudub kindel omanik, on see sellegipoolest autoriõigustega kaitstud ning selle levitamist takistab fakt, et õigusi ei ole võimalik kellegi käest küsida, selle lahenduseks pakuvad raamatu autorid välja idee, et pärast viit aastat teose avaldamisest tuleks autoril oma teos registreerida, mille tulemusena oleks iga teose autor lihtsasti leitav ja kaoksid nii öelda omanikuta teosed. See lahendus mulle väga meeldib ja ma usun, et see on üsnagi lihtsasti teostatav, sest see ei tähenda autoritele tulude vähenemist, pigem just pikaajalist tulude kindlustamist. Viiendaks räägitakse erinevate heli- ja filmiteoste sämplimisest ja pakutakse välja, et see peaks olema tasuta, küll aga kindlate erandite ja piirangutega. See lihtsustaks oluliselt erinevate paroodiate ja remikside tegemist ning ilmselt rikastaks filmi- ja helitööstust üsnagi palju. Jällegi on tegemist hea lahendusega, aga seda teostada on üsnagi raske, sest nagu esimese punktiga leitakse kindlasti ka sellega viise kuidas seda omakasu eesmärkidel ära kasutada. Viimasena tuuakse selles peatükis välja punkt, mis räägib digitaalõiguste haldamisest. Suure probleemina nähakse seda, et suured rahvusvahelised firmad teevad oma autorõigusseadusi ja kehtestavad neid läbi tehnoloogiliste lahenduste, seades nii küsimärgi alla riikide parlamentide poolt tehtavad autoriõigusseadused. Räägitakse sellest, et põhiliseks vastuväiteks tuuakse alati lause, kui andmete jagamine on tasuta, siis kuidas autor sellest kasumit peaks teenima. Lahenduseks toovad raamatu autorid siinkohal selle, et ettevõtja peab ise leidma viisi, kuidas kasumit teenida, ent andmete jagamine peaks olema kõigile kättesaadav tasuta. See jätab ettevõtjatele üsna palju vaba mängumaad ning samas nuputamist, kuid kui suurt pilti vaadata, siis lõppkokkuvõttes võidaksid sellest kõik, mistõttu on see minu arvates väga hea ettepanek.

Kasutatud allikad:

http://falkvinge.net/wp-content/uploads/large/The%20Case%20For%20Copyright%20Reform%20(2012)%20Engstrom-Falkvinge.pdf

https://techterms.com/definition/p2p